Ristna rannik on omanäoline, kuni 5 meetri kõrguse rannaastanguga. Võib näha hästi säilinud vanu rannavalle ning rohkesti rahne. Ristna-Kalana rannik võeti esmakordselt looduskaitse alla 1962. aastal. Asub ta päris poolsaare tipus.

Kõpu suurkivi asub Kõpu poolsaare keskosas.

Ennemuiste, kui vanapagan liikunud veel vabalt maapeal, teinud talle palju tuska see, et Kõpu poolsaarele ehitatud uus kabel. Ta murdnud kaua pead kuidas sellest lahti saada. Kord neari laupe öösse, kui hästi palju rahvast kaplis olnud, otsustanud ta kapli ukse suure kiviga sulgeda, et nii kaks kärbest ühe hoobiga tabada: kõik seesolijate hinged pärida ja väljasviibijate kabelisse pääsemine võimatuks teha. Selleks valinud ta kolm suurt kivi - kõige suurema ukse, kaks vähemat aga akende sulgemiseks. Suurima asetanud ta kübarakääri peale, kaks pisemat teine teise särgikäise sisse. Nii sammunudki vanatühi Suureranna poolt Kidusepe Niidalt tulevat teed mööda Kõpu kabeli suunas. Vilimaküla tänavale, Vilima lauda taha jõudes kuulnud ta, kuidas VIlima kanad seespool seina kaagutanud. Üks ähvardanud: "Oot, oot, oot!!

Teine: "Saab, saab, saab!"

Siis põrutanud kukk sekka: "Tooge ta korraks veel mo kädee!"

Nagu teada ei salli vanakuri kukelaulu ja seegi kord kohkunud ta seda kuuldes koledasti. Pistnud tuhatnelja jooksu, sõrmed pääsenud särgivärvlite ümbert lahti ja seal peidus olnud kivid langenud silks ja solks teine teisele poole tänavat: üks Vilima heinamaale, teine Vilima karjamaale maha, kus nad asuvad veel tänapäevani. Vanal polnud neid hirmu pärast enam aega sealt üles korjata, jooksnud ühe soojaga Vilima väljalt läbi, kuni jõudnud Reoma metsa, mis on juba kabelile tükk maad lähemal. Seal kuulnud ta, kuidas üks ronk suure puu otsas karjunud: "Korrat, korrat, korrat!"

Sarvikul saanud hing täis. VÕtnud suure kivi kübara ääre pealt, hüüdnud rongale: "Mis sa mind peaks sõimama!" ja saatnud kivi linnule järele. Kivi lennanud laias kaares üle metsapuude ja kukkunud lõpuks Lepistepao servale maha, kus see asub veel tänaseni. Nii jäänudki sel näärilaupäeva öösel vanatühjal kabelisse kogunenud kõplaste hinged saamata.

Kõpu suurkivi mõõtmed:
Maht 175 m³
Ümbermõõt 27,5 m
Pikkus: 10,3 m
Laius: 7,7 m
Kõrgus: 5,3 m (Hiiumaa kõrgeim)

Kõpu mõisa kunagine põllujagu kandis seal asuva rändrahnu järgi Suurekivipõllu nime. Aegade kestel on see rahva suus lühinenud Suurikpõlluks. Muistend räägib, et kivi olevat sinnna heitnud vanapagan. Kes kivi otsa ronimisega end vaevatea viitsib, võib seal näha viit sügavat, nagu kivisse puuritud auku. Need olevat vanasarviku sõrmejäljed.

See kivi on Lepistepao suure kivi (Kõpu suurkivi) kõrval Kõpu maade suurimaid. Üks külg sellel kivil on järsk nagu püstloodis sein. Rahvapärimuse järgi olevat selle vastu olnud ehitatud kunagise Arapsi küla ühe talu ait ja kivi üks külg olnud aida seinaks.

Arapsi küla hävitamise lugu on ühenduses kõplaste õnnetult lõppenud hülgejääl käimisega, millest Gustav Lauri andmeil võtnud osa 40 meest, kellest ükski tagasi ei tulnud. Paari nädala pärast ilmunud ainukesena kodumaile meestel kaasas olnud koer, kes äranälginuna ja verele kulunud käppadega jõudnud veel roomata Pakapõllu mäe veerle, kus oli haledasti ulgunud ja siis surnud. Et küll aenam mõisale teotegijaid ei jäänud aetud naised-lapsed majadest välja ja põllud liidetud mõisamaadega, sest küla asus mõisa külje all headel maadel.

Teine lugu sama kivi kohta räägib, et suur kivi Suurikpõldus on ka Vanapagana vistatud Kaplimäe kabeli põlemise ajal, sest Vanapaganal olnud hea meel selle üle, et see kabel oli ära põletatud, sest tema mäel ei tohi olla püha kabelit. Selle heameele pärast visanudki kivi.

Unikivi asub Kärdla-Kõpu maantee ääres, kümmekond meetrit enne Rebastemäe matkarada teisel pool teed.

Unikiviga on seotud mitu legendi, kuid kindel on see, et kes sellele kivile istub, jääb peagi magama. Ärgates hakkab tal pea pööritama ja kui ta edasi astub, siis eksib ära ning jõuab lõpuks selle kivi juurde tagasi.

Räägitakse veel, et ennemuiste jäänud pikalt teelt tulnud väsinud soldat kivi otsa puhkama, kust möödaminejad hiljem ta surnuna leidsid.

Unikivi mõõtmed:

Ümbermõõt 14 m
Pikkus 4,5 m
Laius 4 m
Kõrgus 2 m

Mägipe rändrahnu mõõtmed on 9 x 4,5 x 3,5 meetrit, ümbermõõduks 27 meetrit. Suurusest tähelepanuväärsem on aga kivil kasvav taimestik: kiviimar näib ennast müraka küljel erksalt rohetades lausa hästi tundvat, samuti jänesekapsas, kivi turjale kasvama sattunud kasehakatistel aga vaevalt õnnestub suureks sirguda. Mägipe rändrahn asub Neljateeristi loodusrajal ning üle on sellest võimalik ronida lausa redeliga.

Luidja lepik näib igapäevase möödakäija jaoks üsna tavaline sang- ehk mustlepik, mida mujalgi Hiiumaal lodudes ja ojade kallastel näha võib. Tegelikult on aga tegemist rohkem kui sajandipikkuse ajalooga unikaalse luidete kinnistamise eksperimentalaga. Lepiku rajamine sai alguse vajadusest kaitsta Luidja ranna teed ja ümbruskonna põlde-niite tuiskliiva eest.”

Hiiumaal alustati liikuvate liivade metsastamist 1893.aastal Luidja küla juures, kus lahtine liiv takistas liikumist Kõpu poolsaart Hiiumaa teiste osadega ühendaval teel. 1893. aastal istutati lahtisele liivale aastaseid siberi lehise ja hariliku männi taimi, kuid kevadeks oli kultuur mattunud liiva alla ja taimed kuivanud. Ka järgmiste aastate katsed kaheaastaste mändidega ei andnud tulemusi.

Kuni 1900-nda aastani ei õnnestunudki elujõulise kultuuri loomine Luidja randa. 1901. aastal julgustas fakt, et liivaluidetest läbijooksvate ojade ääres looduslikult sangleppi kasvab (tänu põhjavee lähedusele ja savikihi olemasolule liivavälja all) tolleaegset Ungern-Sternbergi metsade ülemvalitsejat ehk tänapäeva mõistes metsaülemat Karl Ahrensit katsetada liivade kinnistamisel lepa istutamist. Kolme aasta jooksul istutati 23 ha suurusele alale 1-2 aastaseid lepataimi, mis võeti koos mullapalliga ojade äärest ja lääne pool asuvast lepikust. Paremate kasvutingimuste loomiseks kaeti liiv adruga. Võitlus liivaga kestis aastaid, enne kui elujõuline lepik kujunes ja oma ülesannet täitma hakkas.

Põrgukivi asub Ojaküla serval ja mõõtmed on tal 9 x 4x 3,5 m; ümbermõõt 26 m.